7 kuud - kas tõesti peab varsti juba tagasi minema?!

aprill 18, 2021

Hola!

Pean vist vabandust paluma, et ma nii kaua pole endast märku andnud, aga kui aus olla, siis on nii palju juhtunud, et mul pole lihtsalt olnud seda õiget tunnet, et kirjutada. Kuid kuna täna sai mul täis täpselt 7 kuud siin (pluss väga tihedad märkused emalt, et inimesed arvavad, et ma juba surnud) mõtlesin ennast kokku võtta.

Ei teagi, kust alustada. Kui keegi veel ei tea, siis umbes kuu aega tagasi vahetasin teist korda pere, seega hetkel viibin oma kolmanda pere juures umbes 10 000 elanikuga külakeses Madridi põhjaosas mägede vahel. Mul on siin ema, isa, kaks väikest venda 6 ja 8 aastased ning 3 kana. Meil on oma suur aed, koos basseiniga (kus olen juba see aasta oma esimese supluse teinud). Elan väga loodusrikkas kohas, kus inimesed on mega sportlikud (mul pole õrna aimugi, kuidas ma nendega sammu peaksin üritama pidada xd).

Enne perevahetust elasin ka umbes 5 päeva ühe yfu töötaja juures, kus sain natukeseks aja maha võtta ja enda jaoks kõik natuke selgemaks mõelda. Ning teiste yfu inimestega rääkimine aitab ka megalt oma tunnetest selgust saada.

Aga mis ma siis teinud olen oma uues peres. Siia sattusin oli emal puhkus ning kuna koolis oli viimane nädal enne vaheaega siis paberimajandus võttis liiga palju aega ning sain lihtsalt kodus veeta. Ema tutvustas mulle kohta, kus elame, käisin temaga kaasas ühel töömaal (ta on nimelt midagi arhitekti laadset) ja tänu sellele nägin ära terve Madridi põhja piiri. Samuti veedsin paar päeva Madridis ringi jalutades. Siis hakkas vaheaeg ning olime terve perega kodus. Käisime kaljuronimist tegemas (kardan kõrgust, aga see oli nii mega lahe kogemus!!!), küpsetasime, õpetasin neid mune värvima, ronisime paarist mäest üles, käisime ratastega sõitmas ning ilmselt veel asju, mis mul praegu meelde ei tule.

Ja siis hakkas mul kool. Esimene koolipäev oli mul selline närv sees (isegi septembris polnud vist nii hull :D), aga kõik läks tegelt väga hästi. Kohe algusest peale tunti huvi ja vaadati, et ma ei peaks kuskil üksi jääma. Inimesed üldse siin on vaga avatud ja neid huvitab, kust sa tuled ning miks sa siin oled. Mis mulle endale hea enesetunde tekitab on see, et kõik kellega kohtun, ei suuda ära imestada, et mul keel juba suus on :D.

Ehk siis kokkuvõtteks on m vahetusaasta olnud täis üllatusi ja katsumusi, aga hetke seisuga ütleksin, et olen kõigega hakkama saanud (alati väikse abiga, seega aitäh kõigile, kes on kuulanud mu halamist või siis üritanud rahustada mind kui nuttes neile helistan <3). Seega jah, ütleks, et mul läheb päris hästi ja tegelt ei taha üldse veel koju ära tulla vaatamata sellele, kui palju kordi olen mõelnud helistada yfule ja öelda, et mulle piisab ning tahan Eestisse.