Ma olen päriselt siin!

¡Hola!

Minu vahetusaasta algas 18. septembril. Umbes nädal enne seda tuli mulle super uudis, et mulle on leitud pere. Elan Madridi äärelinnas koos ema, isa, venna ning 2 pisikese koeraga. Mul on ka host õde, aga tema sõitis oma vahetusaastale Saksamaale paar tundi enne seda, kui mina kohale jõudsin, seega kahjuks ei saanud ma temaga kohtuda. 

Kui mulle tuli teada, et juba järgmine nädal võin ma lennata oma vahetusaastale, ei suutnud ma seda uskuda. Terve õhtu käed värisesid ja pisarad olid silmas (enamasti õnnest aga natuke ka hirmust). Siis oli vaja hakata kiiresti pakkima, mul polnud isegi kohvrit veel. Hakkasin ka vaikselt oma tuttavate ja sõpradega hüvasti jätma. 

Nädalavahetuse enne minekut veetsin ema, venna ja tema neiuga. Nautisin veel natuke eestimaad. Käisime Rummu karjääris, Haapsalus jalutamas ja ka spaas. Aitas natukeseks mõtted mujale viia, et liiga üle ei mõtleks. 

Mõned päevad enme minekut tuli isa ning 2 päeva enne lendu andsin ka koroonatesti, imelik mõelda, et see on enne reisimist nüüd nii loomulik asi. Pakkisin ma loomulikult viimasel minutil (ja enda all mõtlen ma oma ema :D). Oleksin arvanud, et viimased päevad on kuidagi närvilisemad, aga ausalt öeldes ei tundnud ma väga mingit erinevust, ilmselt ei olnud kohale jõdnud, et ma reaalselt lähen. Kurb oli küll mõelda, et nüüd ma näiteks ei saa oma voodis magada 10 kuud või oma ema kallistada. Aga ma tean, et see aeg läheb kiiresti ja see on ainulaadne võimalus, mis ei kordu!

Lennujaamas pidin olema juba 4.20, seega ega eriti magad ei saanud. Mind saatma tulid ema, isa, kaks sõpra ja loomulikult ka Yfu vabatahtlik. Suhteliselt isegi pisarate vabalt startisin ma oma vahetusaastale. Esimene lend oli Frankfurti, kus oli mul ümberistumine. See hetk kui lennuk liikuma hakkas, hakkasid mul pisarad lahinal jooksma ja viimane pilk Tallinnale oli väga udune :D. Frankfurdis toimus mul esimene selline väike ehmatus. Nimelt oleks ma äärepealt oma lennust maha jäänud. (Väike nipp, vaadake alati värava number üle ka tahvlitelt, sest piletil võib vale värav olla ;-) ) nii ma siis jooksin 10 minutiga ühest lennujaama otsast teise ja jõudsin täpselt selleks hetkeks kui viimased reisijad pardale astusid. Tallinna lennujaamaga ei anna Frankfurdi suurust võrreldagi, ja ega maski kandmine ka asja lihtsamaks ei teinud xd. 

Madridis ootas mind inimene YFU España kontorist, kes sõidutas mind koju, seal ootas mind juba mu host ema. Ütleme siis nii et esimese poole tunniga sain ma aru, et ma ikka üldse ei oska hispaania keelt :D. Ainuke sõna mida ma esimeste tundide jooksul ütlesin oli si. Pere on mul imetore, annavad endast parima, et me saaksime omavahel suhelda. Kõrvalvaatajal oleks seda kindlasti väga naljakas kuulata. Inglise-hispaania sega keel ning translate on minu jaoks hetkel parim asi mis välja mõeldud. Kaasa ei aita ka see, et hispaania keelse sõna asemel tuleb see mul meelde vene keeles. Õhtuks sain ma aru ka, kuidas vahetusõpilased tavaliselt nii palju juurde võtavad, toidud on super ja söögikordi võrreldes Eestiga palju rohkem. Harjumist võtab see, et õhtusöök on neil alles üheksast õhtul. Esimesel päeval käisin ema ja isaga ikeas. No ega ma midagi aru ei saanud, aga inimesi oli põnev jälgida. 

Teine páev möödus rahulikult. Nädalavahetusel ärkavad nad õnneks suhteliselt hilja, seega sain ilusasti väljapuhatud reisist. Käisin ema ja vennaga veidi linnaga tutvumas, loomulikult terve aeg väljas olles peab mask ees olema, kuid sellega hakkan vist vaikselt ära harjuma. Õhtul sõitsime kõik koos vaatama üle karavane. Nimelt omavad minu host pere ühte ja mu tädi teist karavani ning oktoobri alguses on meil plaanis minna paariks päevaks väikesele tripile. Loomulikult kui see võimalik on, sest hetkeseisuga läheb Madrid ja selle ümbrus nii öelda lukku, kuna haigestunuid on juba nii palju. Peale seda läksime ühte väga suurde ehituspoodi, inimesi oli ikka meeletult, aga hispaanlased on väga abivalmid ning näiteks aitavad otsida parkimiskohta. Pärast seda läksime birger kingi õhtust sööma, kell oli juba üheksa läbi. Sinna tulid ka tädi lapsed ning nende elukaaslased. Esimene inimene mu suguvõsas, kes rääkis natukene inglise keelt. Alguses oli mul väga imelik sealnistuda, mitte midagi aru ei saa, teised räägivad omavahel nalju, aga suhteliselt kiiresti hakati ka minuga üritama rääkida ning 2 tundi, mis me seal istusime, ei olnud mul kordagi tunnet, et ma ei kuuluks siia. Terve mu pere on super toredad ja nad on mind väga hästi vastu võtnud!

21.09 - täna on esimene päev, kus ma näen päikest siin!!! 

On tunda ka seda väsimust, millest yfukad rääkisid, üritada lausetest püüda tuttavaid sõnu polegi nii kerge. Ja no hispaanlased räägivad ikka mega kiiresti. Samuti on nad valjud. Ma ei saa veel aru, millal nad on ärritunud või millal nad räägivad lihtsalt tava asjadest :D. Ja pere on neil tõesti tähtsal kohal. Mis sest, et nad elavad 5 minuti kaugusel üksteisest, päevas tehakse mitu videkõnet. 

Rummus käik

Hüvasti Eesti! 

Mi familia <3

Päikest

Birgit