Juba detsember???

detsember 15, 2020

Hola!

Pole juba ammu midagi siia kirjutanud (3 päeva pärast saab mul siin 3 kuud täis, kuidas???) seega vastan küsimusele, mida minult palju küsitud on. Kuidas mul läheb?

Alustame perest, vahetusaasta tähtsaim osa. Peale perevahetust on kõik läinud ainult ülesmäge. Olen ümbritsetud inimestega, keda võin kutsuda juba pereks. Tunnen nagu oleksin nendega eland juba palju rohkem kui ainult poolteist kuud. Kartsin alguses väga seda, et pean tuba jagama, sest see ausalt öeldes on väga väike. See mure oli asjata, loomulikult tahaks vahepeal üksi olla, aga samas õde tunneb sama ja jätame üksteisele ka ruumi lihtsalt omas mõtetes olla. Kuigi meil 9 aastat vanusevahe, saan ma temaga rääkida kõigest, mis mind rõõmsaks teeb või siis muret valmistab. Sama saan öelda ka ema kohta, esimesest päevast peale on ta mind kohelnud kui oma tütart. Eestis olen emaga väga lähedane, seega on siin see suhe emaga teinud kõik lihtsamaks ja koduigatsus ei ole enam üldse nii suur. Isa, venna ja õe kutiga saan ka mega hästi läbi. Kuigi ma pole suur jalka fänn (täiesti ausalt öeldes ei ole ma üldse jalka fänn xd) siis tihtipeale vaatame, kuidas Real Madrid mängib ja nad seletavad mulle, mis toimub. Ja ainult hispaania keeles ning ma saan peaaegu kõigest aru! Seega selle teema kokkuvõtteks, ma olen leidnud endale teise pere, mida peaegu kõik võpid loodavad.

Järgmisena kool, mis tavaliselt peaks olema teine väga suur osa vahetusaastast, kuid kui ausalt ütlen, siis see aasta koroonaga on kooli osakaal pigem väike. Käime ainult pooled päevad koolis. Tundides saan juba veidi rohkem aru kuigi eksameid teen ainult inglise keeles, kehalises, matemaatikas ja ajaloos, seega väga selline raske mul õnneks ei ole. Koolis on samuti mega külm, koroona tõttu kõik aknad lahti, seega mina istun iga tund oma talvejopes ja üritan mitte liiga hullult väriseda :D Ilmad on pigem külmemad kuigi miinustesse pole veel läinud. Tuult on viimastel nädalatel olnud palju ja see on ikka jääkülm, kuid samas päike soojendab nagu Eestis septembrikuus. Seega ühel hetkel olen mütsi, salli ja kinnastega ning teisel hetkel jopelukk lahti ja suren palavusse.

Peale teise vahetusõpilase mul täiesti sõpru sõpru pole veel. Raskeks teeb nende leidmise see, et õpilased hoiavad gruppidesse ning sinna "sisse imbuda" on üsna keeruline. Aga samas on mul olemas mõned inimesed, kellega aega veeta ning usun, et keelega ja ajaga tulevad ka tõelised sõbrad.

Asi, mis pole muutund on minu armastus hispaania keelde. Kuigi vahepeal ajas väga närvi, kui ei saanud midagi aru ja ei tundunud loogiline, siis hetkel saan juba enamus päevad hakkama ilma translateta. Aru saan juba väga väga paljust (endalegi üllatuseks) ning isegi rääkimine tuleb vaikselt. Minu peres nimelt ei räägita peaaegu üldse inglise keelt seega, kui tahan nendega rääkida, ma lihtsalt pean pusima hispaania keeles. Kui kuskil novembris tundsin motivatsiooni puudust ning tundus, et mingi barjäär ette tulnud, siis hetkel olen jälle rööbastel tagasi ja ei anna alla. Ja sellised lihtsamad laused tulevad juba ilma mõtlemata. Eesti keel see eest ei tule enam üldse nii kergelt. Korrektseid lauseid ei leidu enam palju xd.

Kuigi võiks arvata et 3 kuud on pikk aeg, et ära harjuda mõttega, et nüüd elangi siin, siis ikka tuleb ette hetki, kus imestan, mis asja ma polegi enam Eestis. Näiteks õhtul hambaid pestes või siis hommikuti bussi peale kõndides imestan ikka veel, et kuidas on võimalik, alles olime kõik võpid koos ELOl ja nüüd olen veetnud siin juba pea 90 päeva. Aga samas on juba jõulud ja see tähendab, et jäänud ainult umbes 6 kuud. Kui suvel taevas lennukeid vaadates oli selline mõnus ootusärevus siis nüüd on pigem see kibe meeldetuletus, et aeg lendab liiga kiiresti ning varsti olen ma oma kõigi asjadega tagasi kodumaal igapäevases rutiinis. Ärge nüüd mind valesti mõistke, loomulikult ma igatsen kõiki, aga samas ma tean, et Eesti jääb alatiseks mu isamaaks, aga seda, millal ma siia naasen ma ei tea.

Koroonaga on ikka lood samad: mask, max 6 inimest, hoiame inimestest eemale ja öine liikumiskeeld. Jõuludel võib ühes majas olla max 10 inimest ning omas kodus peavad olema kõik kell 1. Sama kehtib ka aastavahetusel. Aga ma pole lootust kaotand, et kevadel läheb paremaks ja siis saan võtta kõigest maksimumi. Ei teagi kas siia sobib paremini ütlus "lootus sureb viimasena" või "lootus on lollide lohutus".

Minu kõige lemmikum väike poeke siin - panadería, kust ostame iga päev lõunaks saia